Milline suhkur on tervislik?

Me teame, et suhkur on süüdi kehakaalu tõusus ja hambaaukude tekkes. Kuidas on asjad tegelikult? Me vajame oma elutegevuseks suhkruid samamoodi kui valke ja rasvu. Milline suhkur on tervislik valik ja milline mitte?

Valge suhkru kahjulikust mõjust teatakse mitukümmend aastat. Esmalt puudutas suhkru tarbimise jälgimine vaid neid, kes olid juba haigestunud – diabeetikuid ehk suhkruhaigeid. Tänapäeval, kui suhkruid leidub meie toidus järjest rohkem ning sageli varjatud kujul, puudutab see meid kõiki. Õige valiku tegemine on järjest olulisem ja üha enam mõistetakse looduslike suhkrute eeliseid.

Varasemalt suhkrule leitud alternatiivid (sahhariin, aspartaam, atsesulfaam K jne) on sünteetiliselt toodetud odavad magusained.  Nüüdseks on teada, et sellised kunstlikud suhkrud ei ole meie kehale sobivad ja võivad põhjustada mitmesuguseid kaebusi nagu väsimus, iiveldus ja peavalu. Oma tervisele mõeldes võiks sünteetilisi magusaineid võimalusel vältida ja nende asemel kasutada kehasõbralikke looduslikke suhkruid.

Pea kõik puuviljad ja marjad on suurepärasteks erinevate looduslike suhkrute allikateks. Neis on suhkrud lukustatud taimeraku sisse ning vabanevad sealt meie soolestikus seedimisel järk-järgult, võimaldades kehal neid mõistlikult kasutada.

Praeguseks ülipopulaarseks saanud tervislikena reklaamitud smuutid seda tegelikult alati ei ole. Smuuti valmistamisel taimede rakud purustatakse, suhkrud vabanevad jooki ning smuuti tarbimisel imenduvad kiiresti, tõstes järsult veresuhkru taset. Veresuhkru sage järsk kõikumine on üks peamiseid põhjusi teist tüüpi diabeedi ehk suhkrutõve tekkimisel, sest meie keha veresuhkrut reguleerivad mehhanismid kurnatakse välja. Seega tasub eelistada puuvilju ja marju nende tavapärasel kujul.  Smuutisid on mõistlik tarbida (eriti valguga rikastatuna) pigem olukorras, mil meie keha vajab kiiresti energiat – näiteks intensiivsel treeningul.

Tervislike eluviiside populaarus on põhjustanud järjest rohkemate looduslike magusainete taasavastamise. Meie esivanemad oskasid looduslikke suhkruid hinnata. Hoidiste valmistamisel kasutati sorbitooli sisaldavaid pihlakamarju. Sorbitool võib tunduda küll mõrkjas, kuid on tervislikum kui valge suhkur. Sorbitooli kasutataksegi sellistes toodetes, mis on tervise seisukohalt suurema riskiga – maiustustes. Ka hambapasta magustajaks on sageli kaariest mittetekitav sorbitool.

Ksülitoolil on tõestatud suisa hambakaariest ennetav toime. Ksülitool on veel üks vähestest hambakaariest mittetekitavatest suhkrutest. Meie suuõõnes elavad bakterid nimelt ei suuda ksülitooli lagundada ja seetõttu jääb hambaemaili nõrgestav happerünnak toimumata. Ksülitooli võivad tarvitada ka diabeetikud, sest ksülitool tõstab tavalise suhkruga võrreldes veresuhkru taset aeglasemalt. Kus ksülitooli leidub?  Teda leidub rohkesti kodumaistes marjades ja puuviljades – maasikates, vaarikates, ploomides, aga ka paljude lemmikus banaanis. Mida kauem ksülitool hammastega kokku puutub, seda parem. Seepärast on ühtviisi head nii ksülitooli sisaldavad närimiskummid, mis suurendavad süljeeritust ja seeläbi puhastavat toimet, kui ka imemispastillid, mida suus hoitakse. Pastillides  on ksülitooli hulk enamasti suurem kui teistes toodetes (kuni 98%) ja nende toime seetõttu tõhus.

Looduslike ja sünteetiliste suhkrute erinevus ei seisne nende tootmisviisis – keemiliste sünteesidega saab toota nii kunstlikke magusaineid kui ka looduslike suhkruid, kuid peamine erinevus seisneb selles, et looduslikud suhkrud on inimorganismile juba aastatuhandeid tuttavad puuviljade, marjade ja juurviljade kaudu. Ksülitooli saadakse purustatud taimsest massist. Erütritooli, mis on üks uuemaid tervisetoodete taasavastusi, leidub looduslikult väikeses koguses viinamarjades, melonites, pirnides. Tööstuses toodavad erütritooli sarnaselt pärmi tootmisele seened. Selliselt saadud looduslikke suhkruid oleme kasutanud aastatuhandeid, meie kehal on nende käitlemiseks ja omastamiseks juba läbiproovitud protsessid ning vahendid olemas.

Kui arvad, et meie artiklist on kasu ka Sinu sõbrale jaga kindlasti!

Riina Runnel
hambaarst,
Tartu Ülikooli suu- ja hambahaiguste lektor (PhD)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga